Eesti võitlusspordimaastikul on viimastel aastatel jõuliselt esile kerkinud brasiilia jiu-jitsu. Brasiilia jiu-jitsu (BJJ) on kahevõitluse ala, mis keskendub mitmekesisele maadlusele ning eelkõige maasvõitlusele. BJJ juured on Jaapanist pärit jiu jitsus ja judos, kuid oma praeguse vormi omandas BJJ Brasiilias elavate harrastajate käe läbi eelmise sajandi teisel poolel. Nüüdseks on BJJ levinud üle maailma ja treenijate arv on aina kasvamas.

Eestis on olemas klubid, kus saab tegeleda BJJ-ga nii Tallinnas, Tartus kui ka Pärnus. Harrastajate arv kasvab jõudsalt ning aina rohkem on spordiala võitmas populaarsust ka naiste hulgas.

Täna räägime juttu Tallinna klubis 3D Treening treeniva Mardo Männimäega, kellel on Brasiilia jiu-jitsus pruun vöö. Mardo on BJJ-ga tegelenud pisut üle seitsme aasta ja selle aja sisse mahub arvukalt edukaid võistlusi nii kodu - kui välismaal.

 

Mardo, räägi paari sõnaga, kuidas Sa üldse jõudsid BJJ juurde?

 

Alustasin noorelt oma kodukohas Raplas korvpalli ja jalgpalliga. Alles hilisemas eas leidsin enda jaoks kreeka-rooma maadluse, olin siis juba 19-aastane. Kui Tallinnasse õppima tulin, siis jätkasin treenimist siin. Ma polnud küll ise koondise koosseisus, kuid kuna suuri poisse oli trennis toona vähe, siis treenisin koos koondise meestega – Alo Toomi ja Heiki Nabiga.

Treeningud toimusid Audentese maadlussaalis ning sealsamas kõrval toimusid ka BJJ trennid Priit Mihkelsoni (klubi 3D Treening peatreener) juhtimisel. Kuna Priit oli mul juba varasemast sõber, siis ühel hetkel sai peale trenni huvi pärast proovitud, et kuidas siis maadleja ja jitsikas omavahel hakkama saavad. Minu suureks üllatuseks sai toona veel lilla vööga Martin Aedma (Eesti esimene BJJ musta vöö omanik), kes oli minust paarkümmend kilo kergem, minu üle võidu. Heitsin ta kaelakiikest üle pea, kuid Martin suutis sealt kerge vaevaga mulle selga jõuda ning alistas mu tagantkägistusega. See tekitas esimese huvi selle spordiala vastu. Mõnda aega hiljem sain maadlustrennis põlvevigastuse ja pidin veidi treeningutest eemal olema. Peale taastumist ei lubanud mu põlv endiselt veel partermaadlusega tegeleda ning siis leidsingi endale alternatiivi selle näol, et Priit pakkus mulle võimalust hakata jitsikatega pühapäeviti maadlema.

Sellest kasvas välja see, et andsin koguni mingi perioodi vältel ise maadlustrenne. Samal ajal, lihtsalt aja sisustamiseks, läbisin ka ise BJJ baaskursuse ning hakkasin 3x nädalas trennis käima. See oli aastal 2008.

 

Treening, kolmnurk-kägistuse rünnak.

 

Kuidas sealt edasi Sinu BJJ teekond kulgenud on?

Edasi hakkasingi regulaarselt 3x nädalas trennis käima. Samas, ma ise ei pidanud end mingiks sportlaseks, see oli lihtsalt fun. Lisaks võtsin juurde veel poksitrennid ja kuidagi õnnestus mul ka veel 2010 aastal üks MMA matš ära teha. See oli esimene Eesti MMA võistlus, mis toimus puuris – MMA Raju 4. Kahjuks kaotasin selle matši soomlasele läbi kägistuse ja arvatavasti sealt muutus ka minu suhtumine BJJ-sse.

Aastal 2011 sain sinise vöö. Samal ajal võtsin osa enamustest Eesti toimuvatest võistlustest - 3D Rull, Eesti meistrivõistlused jne. Esimene välisvõistlus oli mul Leedus - Baltic Open (2013). Olin siis värskelt saanud lilla vöö. Leedus võitsin kulla nii oma kaalukategoorias, kui ka avatud kaalus. Tundsin, et see pinge ja emotsioon meeldisid mulle ja ma olin valmis järgmisteks lahinguteks.

Sellest edasi tuli võistlemine Soomes, kus sain samuti paar kulda, pronksi ja hõbedat. Aasta 2013 lõpus sõitsin Austraaliasse ning olin paar kuud seal, mille sisse mahtus samuti paar võistlust – IBJJF International Melbourn Openil võitsin taas topeltkulla, nii Gi-s kui ka NoG-is, lisaks võitsin ühe Melbourni kohaliku turniiri ära. Kuna võistlemine oli läinud suhteliselt edukalt, tekkis mu elukaaslasel ja treenril mõte sõita 2014 aasta alguses Euroopa meistrivõistlustele, mis toimus Lissabonis, Portugalis. Ma ei oodanud sealt tegelikult mitte midagi. Minu kaalus oli 44 meest...ja ometi! Ma suutsin realiseerida oma oskused ja tulla Euroopa meistriks.

Sellest hetkest edasi on nii mõndagi muutunud. Kuna mul on olemas loomulik tunnetus, piisav agressiivsus ja maadlustaust, siis oli mul kõik vajalik olemas, et Euroopa meistriks tulla. Kuigi ma tegin ju ikka veel ainult 3x nädalas trenni, siis kuidagi instinktiivselt tulid võistlustel just need õiged liigutused ja oli ka piisavalt õnne, mis tõi võidu.

Peale Portugalist tagasi saabumist arutasime treeneriga asjad läbi ning tegime plaani, kuidas edasi minna. Selleks, et klubi mind täielikult toetaks, pidin omalt poolt nõustuma nende tingimustega, milleks oli minimaalselt 4 trenni BJJ-d, 2 ÜKE-t (üldkehaline ettevalmistus). Kohustus on täita ka trennipäevikut, kus on olemas üleval kogu info treeningute, enesetunde ja kehakaalu kohta. Peale nende muutuste sisse viimist on progress ja areng jitsis olnud tohutu. Praeguseks on mul olemas klubipoolne 100%-line toetus ning minu asi on lihtsalt trenni teha ning valida välja turniir, millel soovin osaleda.

Siinkohal võin ka öelda, et olen esimene ametliku sponsorlepinguga BJJ sportlane Eestis. Minu teekonnale on andud tõhutu tõuke Coco Active, Budopunkt ja Vibram Fivefingers.

 

Treening, rünnak s-mount asendist.
 
Missugune näeb välja sinu tavaline treeningnädal?

Hetkel teen 2 korda nädalas üldkehalist treeningut ning minimaalselt 4-5 korda jitsi. Lisaks käin igal nädalal aastaringselt 2-3 korda meres ujumas, olenemata kas vee temperatuur on 15 või 5 kraadi. Kahe nädala tagant külastan ka massööri ja pidevalt näitan oma mikrovigastusi füsioterapeudile.

 

Mida Sa pead oma suurimaks saavutuseks BJJ alal?

Euroopa meistriks tulemine on küll väga tore, kuid ma ei saa öelda, et see oleks mu suurim saavutus. Mul oli seal väga palju õnne ning vastaste viga oli see, et nad tahtisid mind hävitada, mitte minuga mängida. Ma pigem pean oma suurimaks saavutuseks või pigem kõige õigemaks otsuseks seda, et ma peale Raju 4-l saadud kaotust tagasi matile tulin ja oma eesmärgid paika panin. Ma ei tahtnud enam käia lihtsalt trennis, ma tahtsin kaardistada kogu oma liikumise, tahtsin saada heaks!

 

Millised on Sinu tulevikueesmärgid?

Ma tahan jõudsalt edasi areneda, et saavutada musta vöö tase. Ja mitte lihtsalt, et mul on must vöö, vaid et ma olen seda igati väärt – nii mentaalselt kui füüsiliselt. Ma tahan, et minu jits oleks ilus ja tehniline. Ma ei hinda jitsi, kus puudub mängulisus ja eksisteerib ainult jõud.

 

Treening, omoplata rünnak.
 
On Sul ka mõned eeskujud jitsimaailmas, kelle tegemistel ja arengul Sa silma peal hoiad?

Minu kõige suurem eeskuju on Keenan Cornelius ja samuti ka vennad Mendesed. Nende jits on ilus ja tehniline, ning samas on nad ka väga hea maadlusoskusega atleedid. Nende matše on tõsiselt hea vaadata.

 

Kas Sul on ka mõni võistlustega seotud rituaal?

Reeglina, kui ma lähen matile, ma puudutan seda ja mõtlen – IT'S JUST A GAME. Lisaks ma pühendan oma matšid enda lähedastele, mõtlen vahetult enne matile astumist, et see on matš on sulle... . See kuidagi rahustab mind ja paneb end kindlalt tundma. Üks asi veel, mida ma enne võistlema asumist teen – kui ma tunnen, et ma olen liiga närvis, siis katsun 4-5 korda sügavalt ja teadlikult hingata. See aitab väga hästi rahuneda.

 

Kui oluline on Sulle, kui võistlevale sportlasele, lähedaste toetus?

Kindlasti on see väga oluline. Õnneks mul väga mõistev ja toetav elukaaslane ning ka mu ema ja õde hoiavad mulle alati pöialt.

 

Treening, rünnak x-guard asendist.
 
Mis on sinu arvamus, kas päeva lõpuks on parem jitsikas see, kellel on olemas loomulik anne või see, kes kes on tööd teinud ja vaeva näinud selleks, et edu saavutada?

Minu arvamus on see, et võidavad need, kes teevad tööd. Need, kes teevad tööd, püsivad selle ala juures lihtsalt kauem. Need, kellel on loomulikult olemas mingid eeldused ja kes on andekad, need inimesed ei oska pahatihti seda eelist hinnata. Selle võrra kipuvad nad vähem pingutama, kuna nad on harjunud sellega, et kõik tuleb neile lihtsasti kätte. Ideaalne oleks muidugi nende kahe kooslus.

 

Kas BJJ võiks sobida kõigile, või peaksid selle alaga tegelemiseks olema mingid kindlad eeldused?

Ma arvan, et see ala on tõesti sobilik kõigile - oled sa endine judokas, maadleja või iluvõimleja. Jits annab sulle selle, et sa haldad oma keha liikumist ning omandad baasteadmised enesekaitsest. Ükski teine spordiala ei ole seda nii ära kaardistanud. Ja lisaks kõigele muule on jits väga väärikas spordiala.

Kindlasti tuleb hoolega valida, kus ja kelle käe alla seda õppida. Jiujitsus blackbelt, see on elutöö. Seda ei saa võrrelda ühegi teise spordiga. Jits ei ole lihtsalt sport, see on midagi palju enamat ja see sobib suurepäraselt ka naistele.

 

Kas Sa soovitad kõigile, kes tegelevad jitsiga, võistlemist?

Ma arvan, et soovitaksin küll. Kõige parema kogemuse saadki sa võisteldes. Treenid ja võistled - üks osa tekitab küsimusi ja teine osa vastab neile – pidev areng. Näiteks oma võitudest ei õpitagi tavaliselt nii palju, kui just oma kaotustest. Kui sa teed vea, siis sa pead selle teadmisega edasi elama. Kui sa oma matše filmid, siis saad sa sellest suurepäraselt õppida. Võistlustel ära karistatud vead jäävad sulle kordades paremini meelde, kui trennis tehtud vead. Seega ma usun, et võistlema peavad kõik need, kes tahavad jitsis areneda. Selle läbi tehakse tohutu hüpe edasi.

 

Mardo Männimäega ajas juttu Katrin Oidra

 

*jits – BJJ
*jitsikas – BJJ harrastaja
Peale intervjuu tegemist käis Mardo esimest korda peale pruuni vöötaseme saavutamist võistlemas Soomes toimunud NoGi Finnish Openil, kus saavutas oma kaalus kulla ning absoluutkaalus hõbeda.
 

Munich Open No-Gi Saksamaal 2015. Avatud kaal, esikoht.
 

Moscow Open No-Gi Venemaal 2014, -91.5 kg esikoht.
 

Munich Open No-Gi Saksamaal 2015. Avatud kaal, esikoht.
 

Moscow Open Venemaal 2014, -94.3 kg esikoht.
 

Euroopa meistrivõistlused Portugalis 2014. -94,3 kg lilla vöötase, Kuldmedal. Esimene Eestlasest Brasiilia jiu-jitsu Euroopa meister!
 

Finnish Open No-Gi Soomes 2015, -91.5 kg pruunid ja mustad vööd, esikoht.
 

Võistlustiimi ÜKE treening (üldkehaline ettevalmistus). Paremalt Jane Soodla, treener Jass Murutalu ja Sten Maaslieb