Intervjuu küsimustele vastas spordikooli JUDOEST OÜ treener Toni Eylandt

 

Kuidas avastasite enda jaoks judo?

Sellele küsimusele vastan naljaga pooleks: „Tallinn-Moskva rongis“. Nimelt seal juhtuski minu elu pöördeline kohtumine Eesti suurima senseiga - Andres Lutsar`iga.  Juhtusime vagun-restoranis ühe laua taga suppi sööma ja loomulikult, ka vestlema. Tema küsis, kas ma midagi judost tean? Mina loomulikult – ei tea midagi. Tema aga arvas, et see spordiala nii sportlikule maatüdrukule sobiks väga hästi ja kutsus mind Pirita Purje-Spordikeskusesse trenni. See oli aasta 1982, kui ma ei eksi. Siin ma nüüd siis olengi.

 

Millepoolest on judo teie arvates  erilisem  kui teised võitlusalad?

Ei ole midagi parata – mulle meeldivad ilusad ja head asjad. Ja judo esmapilgul tundus ilus – puhas treeningsaal, valge kimono, puhtad inimesed. Teisalt – judo eetika. Minu loomule on vastane brutaalsus. Ma ei salli ebaviisakaid inimesi. Ja ma vihkan valet. Dojos ei saa valetada. Ebaviisakus ja brutaalsus saavad ju ka kohe karistatud. Nüüd on Judo juba piki aastaid olnud minu elu mõte – minu harrastus, minu töö, minu eluviis… Ja sellega koos elab kogu minu pere. Judo lisab inimese elule kvaliteeti.

 

Kas judo on tänapäeva noorte seas piisavalt populaarne ala?

On piisavalt populaarne. Minu meelest võiks judo juba ammu olla meie haridussüsteemi üks osa ning asendada vähemalt ühte kehalise kasvatuse tundi.

Ideaalne variant oleks, kui iga koolieelikujunts alustaks judo õppimisega, õpiks käituma ja olema siin elus nii nagu üks inimene peaks olema – igas olukorras väärikaks jääma. Sellele mõeldes me korraldame judotunde lasteaedades. Judo on tegelikult aluseks kõikide spordialadega tegelemiseks. Pole vaja olla maailmameister, et olla inimene. Aga miks ka mitte. Igal inimesel on šanss saada maailmameistriks.

 

Treenite oma klubis al 1,5a lapsi, kas võtate ka täiskasvanuid oma kooli algkursustele?

Võtame ikka. Meie Judokooli esimesed täiskasvanud õpilased olidki lastevanemad ise, sest ühel hetkel nad ei saanud enam lapsest aru, kui see hommikueine asemel neile jaapanikeelset terminoloogiat pakkus. Lapsed hakkasid võistlema. Ning et aru saada, mida nad seal tatamil teevad, pidid ju ennast laste asemele asetama!

 

Teie kooli väiksemad lapsed kannavad oranži  judo kimonod, miks ?

Sellepärast, et see on meie lemmik värv. Tegelikult värvivaliku tegid lapsed ise. Esinesime lastega muusikalise kavaga ühel Tallinnas toimuval Maailma Karikal. Ja selleks, et kava oleks atraktiivne ja kujundlikult pealtvaatajatele nähtav, õmblesin pooltele esinejatele selga oranžid kimonod. Nad olid nii särtsakad! Ning  tekitasid elevust. Peale esinemist hakkasid lapsed neid kimonoid endale nuruma. Nii sai sellest meie pisikeste, kuni 7.a. judolaste treeningvorm. Kui on kollase vöö eksam tehtud, saad panna selga ka valge kimono.

 

Kuidas teie treenerina motiveerite lapsi rohkem trenni tegema?

Esiteks, teen treeningud huvitavaks ja eakohaseks. Treening peab lapsele meeldima!

Teiseks, vanemate kaudu. Kui vanem näeb, et keskkond lapse jaoks on turvaline ja õpetlik, siis ta lihtsalt toob lapse meile. Ja kõigele aluseks on distsipliin. Kui seda ei ole, ei ole ka turvalisust, õppimist ega ka midagi muud, millest me siis elus lugu peame.

Kolmandaks, valin endale judokooli head treenerid ja kasvatan neid ise!

 

Kustkohast ostate oma õpilastele treeningvarustust (judo kimonoid)?

Budopunktist ikka! Meie vaheline koostöö on laabunud algusest peale ja me ei raiska aega mingi muu partneri otsimisele. Alati saame teemat arutatud ja lahenduse leitud. Ja te asute meile nii lähedal.

 

Kas korraldate oma klubis ka treeninglaagreid? Kui tihti ja mis kasu nendest on?

Korraldame küll. Tavaliselt suvel. Kui õnnestub, siis kolm. Tavaliselt kaks laagrit kindlasti. Treeninglaager on üks õppeprotsessi osa. Laagris peab laps oma asjadega ISE  toime tulema. Laagri lõppedes on väike judoka emmele-issile oma iseseisvumisega meeldiv üllatus.

 

Kas teie kooli õpilased osalevad ka võistlustel? Kus viimased toimusid,kas jäite oma õpilaste tulemustega rahule?

Võistlusi meil ikka jagub.

Judokoolisiseseid võistlusi on juba 3 turniiri aastas. Lisaks  Tallinna MV nime all toimuvat kaks vabariikliku väikelaste turniiri  KIDDO JUDO SHIAI, kuhu tulevad kokku Eesti kõige väiksemad judokad, et õppida võistlustel olemist, tutvuda võistlussituatsiooniga ja reeglitega, mis kehtivad turniiridel. Et arendada võistleja korrektset käitumist olukorrast olenemata.

12.-14.aastaste noortega käime juba kohalikel, regionaalsetel- ja rahvusvahelistel  võistlustel. Meie koolis on kaks C-vanuseklassi Eesti Meistrit, B-vanuseklassi hõbe ja 3 pronksi, Tallinna ja Pärnu Linna meistreid. Rahvusvahelistelt võistlustelt Austriast kaks aastat järjest tõime medaleid. Ühe sõnaga – olen küll oma õpilastega ja treenerite tööga rahul.

Medal medaliks – selle taga on ju alati suur töö ja mõõtmatu üritusse panustamine. Peamine on see, et pole vigastusi. Ja et lapsed taas ja uuesti sügisel hooaja alates Dojosse tagasi pöörduvad.

 

Mis nõu annaksite neile, kel plaan judoga tegelema hakata?

Julge pealehakkamine on pool võitu!

Seega tulge julgelt ja te ei kahetse. Sest JUDO on LAHE  ja tal on JUMET!

Judo on elukestev õpe ja sellega alustada pole kunagi liiga vara ega liiga hilja.