Minu kimono lugu

 

Pärast seda, kui olin oma esimese kimono saanud, tõusis enesetunne pilvedesse. Paraku pidas kimono vastu üksnes mõned kuud, sest mida sa ikka tahad, kui voodilina, mis sai valitud, oli juba kümmekond aastat kasutuses olnud.

 

Kuid järgmine kimono, mis soetatud sai, oli juba kõrgem tase. See polnud enam lihtsalt isetehtud kimono, vaid Ungari punase kuke sildiga judo kimono. Seda kandsin ka oma esimesel rahvusvahelisel võistlusel Kunstiülikooli võimlas.  

Alles sel võistlusel nägin esmakordselt  tõelisi karate kimonoid, mida kandsid soomlased. “Aito karatepuku“ (kimono) pidi olema valgemast valgem, paksust materjalist ja maani ulatuvate pükstega. Pärast neid võistlusi tabas õnn otse minu õue. See oli Jukka Lintsröm, Soome tolleaegne parim karateka, kes andis peale võistlust oma kimono mulle. Mahtavaa!

 

Tol ajal ei olnud olemas kata või kumite kimonot. Ei mäletagi hästi, millal hakati tegema erinevaid võistluskimonoid.  Ilmselt  sai see olla 80-ndate lõpuaastatel.

Käe ja jalakaitsmed oli tol ajal omaette ooper. Algul võisteldi ilma kaitsmeteta, sest tõeline karateka ei pidanudki kaitsmeid kandma ja löögid, mis tabasid, tuli ära kannatada. Sinikad  ja korralik lonkamine oligi tõelise mehe tunnus.

 

Järgnevalt jutt kaitsmetest...Kui saabus aeg kaitsmete kandmiseks oli loomingulisus teretulnud. Selleks ostsin apteegist pruunikat värvi hüppeliigese kaitsme,  muretsesin kusagilt porolooni, mille õmblesin selle külge. Nii valmisidki käekaitsmed, kus pöial tuli kannaaugust, soki pöiaosa koos pehmendusega kattis rusikat.

Jalakaitsmetega oli palju lihtsam, sest pahkluusoki alla sai ilusti porolooni panna.

 

 

Hambakaitsmeid me küll keegi ei kandnud, sest karate pidi olema ala, kus pea pihta lüüa ei tohtinud.  Paraku nii mõnigi mees jättis ühe või paar hammast põrandale.

Tavaliselt lepiti enne võistlust kokku, et seekord me täiega pihta ei löö, kuid juba esimeses kohtumises läks tavaliselt paugutamiseks. Alles siis, kui keegi peaga vastu maad kõmatas, mõeldi taas reeglitele.

 

Treeningud oli Tallinna Pedagoogilises Instituudis (praegune Tallinna Ülikool). Sealne väike saal oli alati rahvast täis ning soovijad ootasid ukse taga. Praegu on see nii MMA-s. Kuid paraku ka nende alade populaarsus kahaneb tasapisi.

 

Treeningud algasid alati väikese mokusoga (meditatsiooniga). Tehti korralik poole tunnine, sageli ka pikem soojendus. Seejärel sooritati tehnikaid paigal, katasid ja kumiteharjutusi. Kumiteks jäi tavaliselt vähe aega, sest tehnikate harjutamine võttis lõviosa treeningust enda alla.

 

Mäletan juhtumit, kus soojenduseks mängisime jõukorvpalli. Rivistasime võistkonnad korvide alla valmis ning valisime kummastki võistkonnast ühe mehe, kelle ülesandeks oli märguande peale võtta esimesena pall oma võistkonnale. Just enne käsklust hoiatasime, et mehed peadpidi kokku ei põrkas. Kuid niipea, kui stardikäsklus anti tormasid mehed palli hankima ja põrutasid peadega kokku nii, et lendasid põrandale selili nagu porikärbsed.

Nii, et karatekad olid kõva peaga mehed...

 

 

Kirjutas Igor Neemre

Igor on Budopunkti asutaja (1997) ja üks Eesti kogenumaid võitlusspordi asjatundjaid. Ta on endine tippsportlane ja Eesti karatekoondise peatreener, spordiklubi Budokan rajaja ning spordimetoodik.

Soovid asjatundjaga nõu pidada? Helista 6543 029, kirjuta info@budopunkt.ee või tule Budopunkti Tallinna kauplusesse. Budopunkt varustab spordiklubisid ja harrastajaid treeningvahenditega aastast 1997.